3-2-1-100-07 | 30.04.2014
RK seisukohad lahendist nr 3-2-1-100-07
„Kohtud on tuvastanud, et hageja esitas viivisenõude ajavahemiku 3. juuli 1995. a – 31. detsember 2003. a eest esimest korda alles 20. veebruaril 2004. a. Sel ajal kalendriaasta lõpus esitatud saldoteatistel hageja viivisevõlgnevust ei näidanud. Kohtud leidsid, et hageja käitumine viivise nõudmisel on olnud vastuoluline ja hageja viivisenõue selle ajavahemiku eest tuleb hea usu põhimõtte kohaselt jätta rahuldamata./…./ Kolleegium soostub kohtute seisukohaga, et viivisenõude olemasolul saldoteatiste esitamist viiviseta võib pidada erandlikuks asjaoluks ning see annab aluse kohaldada asjas viivisenõude suhtes hea usu põhimõtet. Hageja käitumine on olnud vastuoluline, mis on hea usu põhimõttega vastuolus. Tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast/…./ Seega saab viivisenõue olla hea usu põhimõttega vastuolus üksnes selles osas, milles hagejal tekkis nõudeõigus enne viimase viivisenõudeta saldoteatise esitamist kostjale.“