Kelle peale loota?
30.10.2019Lisaks maagaasivõrku puudutavale poliitilisele ebakindlusele tuleks rääkida ka riigisisesest energiaga varustamisest ning sellest kui haavatavad on elutähtsad ressursid, leiab Euroopa elamuorganisatsioonide ühenduse Housing Europe juhatuse liige ja Eesti Korteriühistute Liidu juhatuse esimees Andres Jaadla.
Paari päeva eest Lõuna-Eestis möllanud torm jättis maha üsna trööstitu pildi – langenud puud, purunenud aknaklaasid, üleskistud linnaväljak ja katuseta elumajad kõlvanuks illustreerima jutustusi mõnest kriisikoldest, mitte rahulikust Eesti väikelinnast Võrust. Elektrialajaama lennanud plekk-katuse tükid jätsid terve linna ja selle ümbruse pikkadeks tundideks elektri ja veeta. Generaatorid suudavad elutähtsaid objekte nagu haigla või päästeteenistus varustada elektriga vaid loetud tunnid.
Seekord pääsesime ehmatusega, aga tormikahjusid alles lüüakse kokku. Kortermajast, millelt torm katuse ja osaliselt korterite laepaneelid viis, evakueeriti inimesed oma jõududega. Just kriisisituatsioonis on korteriühistu esimehel tähtis roll – tal tuleb vastata inimeste küsimustele, koordineerida vajadusel tegevusi täpselt nagu teeb seda külavanem või kogukonna liider külas. Ka siis, kui elekter ja vesi tagasi, tuleb tegelda hulga tehniliste küsimustega, mida katkestused kaasa toovad.
Alati tuleb meeles pidada, et võib hullemini minna kui paari päeva eest. Mis tähendab, et veel rohkem peame hakkama kõnelema siseturvalisusest seoses elutähtsate ressurssidega – kuidas on Eesti inimesed varustatud vee ja elektriga pikemaks ajaks kui mõned tunnid näiteks siis, kui kurjategija käsi lülitit pöörab? Arutama peab, kus on inimestel üldse võimalik kodudes hoida kriisivaru, millest on rääkinud nii president kui Päästeamet ning mille olulisus just viimastel päevadel paljudele kohale jõudis.
Hädavajalik on kõnelda elumajade turvalisusest – olukorras, kus suur hulk korrusmaju on oma elukaare äärel ning vajavad hädasti lisainvesteeringuid, on lubamatu sinna suunatavate vahendite vähendamine või koguni nullimine. Majad, mis aastakümneid renoveerimata, mille lagunenud rõdud või varikatused kujutavad ohtu isegi tuulevaikse ilmaga, tormist kõnelemata, tuleb korda teha, sest ühegi hea Eesti inimese elu ja tervisega riskida ei tohi. Täpselt samuti peab kõige kõrgemale standardile vastama avalike objektide ehituskvaliteet, mitte sõltuma vähempakkumistest või vajaliku lisaraha puudumisest.
Kõike ei saa jätta inimeste endi hooleks, olgu head Eesti inimesed nii tublid kui tahes. Jah, nad ongi rahulikud, kannatlikud ja abivalmid, osalevad vabatahtliku päästeteenistuse töös, korraldavad oma maja evakueerimise, tulevad puhastama raudteed sinna kukkunud puudest või kaevavad kaaskodanikke lumevangist välja. Kuid õhinapõhisus ei saa olla hooliva riigi põhipostulaat, turvalisus vajab kindlust ja investeeringuid, mida tehakse, et iga inimene teaks – kui midagi juhtub, siis mind ei jäeta üksi. Vaid Looja peale lootmine võib lõpuks maksta liiga ränka hinda.
Andres Jaadla
EKÜL juhatuse esimees
andres.jaadla@ekyl.ee
ekyl@ekyl.ee